Ta algas SIISKI..

Kõhvitsen ennast siin parasjagu ühest, khmm-khmm, kohast, kui järsku...lambivärk, kurat ja põrgu, see on SEE! Mina ja mu lugupeetud nina tunneme grillvorsti lõhna teatavasti ära ka siis, kui see veel nelja jala peal aedikus ringi ruigab.
Tsekkisin ära, et SEE on vasakul. Ja oligi!!!! Vaid mõned loetud meetrid eemal topib üks siniste dressikatega lontrus värket grillvärki oma rasvaste lõugade vahele..on plastmasstoolid koos grillmasinaga õue vedanud ja sussutab seal nüüd, endal hambad irevil.
Et siis grillihooaeg? Aga kassile, mis jääb? Ma riputagu hambad varna vä?
Pagana pekikotid! Näh, nüüd kukkus tal vorst istumise alla....aga kussa sellega, võtab üles, limpsib üle ja lõnksab alla.
Täitsa süda läheb pahaks. Grillihooaja algust tuleb ikka nautida, NAUTIDA, nagu ütleb köögijumal Kose. A või seesugused midagi Kosest teavad! Kui juba siuke kena, igatepidi lugupeetud käpaline, kodanik Smaug jääb kahe silma vahele....
Hea vähemalt, et need töllmokad dressikaid maha ei visanud ja bikiinivooruga algust ei teinud... muidu oleks ikka täitsa pimedaks löönud.
Lähen parem ja vaatan telekast seda saksa filmi prillidega tiinekast ja mingist plikast. Liebe ja Gewerkschaften, räägivad nad; armastus ja ametiühingud. Õige mõte! Hakkaks kah ametiühingusse...saaks sambakarnevali ja streikida. Kogu kollektiiviga, vat see oleks moens. Mitte et ma muidu ei lösutaks, aga noh siis oleks see nagu ...ühiskondlikel eesmärkidel. Ikka selle nimel, mida usun ma ise ja usuvad mu kaasvõtlejad, ütleks Ken-Marti Vaher.

Ehh..aga kesse kassi ametiühingusse kutsub. Oleks Buratiinode oma, siis veel äkki joppaks, tõmbaks puuninaga tyybil kuldrahad üle kõrvade ja puha...

Elu ikka nöögib igal sammul.