Mu salarõõmud

Oi, ja siis ükspäev käis see ilge eit jälle meil. Noh, kui nüüd tegelt üdini aus olla, on see siin (aja)kirjanduslik liialdus, ei ole ta midagi ilge. Vähe sellest, et ta mu allüürnikele kallis ja armas on, ta hakkab mullegi järjest rohkem meeldima. Enne ma ainult küünistasin ja naksasin teda, aga nüüd olen ma teda paar korda hellalt juba niisama käpaga katsumas käind, täitsa kabe tükk ;) Praegu teen talle selliseid vaikseid-arglikke lähenemiskatseid, aga küll ma talle varsti äkitselt sülle ka poen. Ja vaat siis... Kurr-nurr :)
Aga seekord käis see naiska mu haiget allüürnikku värske ja enam mitte nii väga värske ajakirjandusega varustamas, ta suitsuvarusid täiendamas ja mis peamine – tõi süüa! No tehakse ikka häid inimesi! Assaa, kui ma need vabad kartulid oma kopsikusse sain, kus siis läks madinaks. Laheeee, udjasin seda mõnusalt rasvast kartulit käpaga mööda tuba ringi, aga kus lendas hästi! Noh, üks kadus küll kuhugi ära ka, aga sest pole midagi, eks need majapidamistöödega tegelejad millaski jaanipäeva või jõulu ajal leiavad selle kuivanud krõnksu kuskilt kapi või lavatsi alt üles. Aga mis mul sellest, peaasi, et mul lahe on.
Ja teate, ma soetasin omale armukese!!! Tuli koos selle naiskaga. Kasuka värv sobib meil ülivägahästi. No tiba selline elutu ta ju on..., aga tegelt on see hea – ei hakka vähemalt rapsima ja kilkama, kui ma tal peal istun, lösutan ja aelen. Ja siis oli mu armukesel kaasas veel üks mõnus pikk sinine sall, millesse ma end malbelt mässisin. Pagan, see värv sobib mulle ikka megahästi. Hmm, käiks kuskil salongis ja laseks end selliseks värvida, no et saabunud kevade puhul või nii... Peab sügavalt selle üle järele mõtlema. See tõbine töll siin majas üritas pilti ka teha, aga ega tal see eriti õnnestunud, sest ma sain talle JÄLLE näkku panna. Nimelt putkasin ma sealt pildi tegemise hetkel minema. Paras talle, mis ta siis jokutab nii kaua ja fotografeerib igasugu mõttetuid kilpkonni, kes telehvoonis ruumi raiskavad :p