Mamma mia, aina paremaks läheb!

Sa, armas Mooses! Ma üldse ei räägi sellest, et viimaste nädalate jooksul olen oma allüürnikke vaid sabaotsast näinud - nad ei räägi minuga, nad ei suhtle minuga (oh, eile küll pressisin selle rohkem-kisakõri-moodi-mehe ja valge õunaga vidina vahele ja tegin nurujanäo, mis talle nii väga meeldib - siis ta ei saanud silmi minult ja pidi selle sülelapse lihtsalt eemale lükkama, hõ-hõ-hõ-mjäu!). Aga nad tulevad koju ja siis see kisakõri-mees üürgab mingisuguseid adumatuid viise (JA KELL ON JUBA AMMU ÜLE UNEAJA!) ning tantsivad õndsate nägudega ümber muusikamasina. Ainus rõõm oli, et mulle toodi uus mängukann. Karu. Ilus ja krõbisev. Noh, ise tean ju, mis sellega jooksuajal teen, ühe suutsin juba paraku ära väsitada (piinlik ka natuke, aga ise ta oli nii loid). Ühesõnaga, kuhu ma jäingi... Ahjaa, ühesõnaga, toodi mulle suur sõber ja nüüd käib mingi kammajaa, et MINA pean sellest loobuma. Kuidas palun? See ei sobi mulle mitte. See karu on minu-minu-minu. Ma olen valmis kohtusse minema. Kujutan end juba ette advokaadirollis. Muuseas, prillid sobivad mulle, ma ükskord proovisin. Ma saan aru, et sedasorti mängukanne on lähimas ümbruses veel vaid kuus (üks varastati isegi ära, ma kuulsin!), aga selline plüüzhisõber sobib ju ainult minu maitsemeelega. Mina ei saa aru, miks allüürnikud selle minema viivad. Ma arvan, et ainult selleks, et mind õrritada. Noh, siis ma ei ütle neile, et ma juba pissisin selle karu peale. Hõ-hõ-hõ-mjäu!