Allpool kirjutab Künka Saki, et on tuviks muutunud. Kullake, mis siis nüüd ometi lahti on? Ootan põnevusega tagasisidet ja edasiseid arenguid. Ei taha, et kass-kamraadid lollideks lindudeks muutuvad. Mul on tegelikult paar sheffi semu, kes suudavad diagnoosi panna ja haigust ravida. Doktor Meerike ja Ponts-Ontsu perearstibüroo. Kraapida ukse taga kolm korda ja öelda: "Muhv, nõudmiseni!"
Sa, armas Mooses! Ma üldse ei räägi sellest, et viimaste nädalate jooksul olen oma allüürnikke vaid sabaotsast näinud - nad ei räägi minuga, nad ei suhtle minuga (oh, eile küll pressisin selle rohkem-kisakõri-moodi-mehe ja valge õunaga vidina vahele ja tegin nurujanäo, mis talle nii väga meeldib - siis ta ei saanud silmi minult ja pidi selle sülelapse lihtsalt eemale lükkama, hõ-hõ-hõ-mjäu!). Aga nad tulevad koju ja siis see kisakõri-mees üürgab mingisuguseid adumatuid viise (JA KELL ON JUBA AMMU ÜLE UNEAJA!) ning tantsivad õndsate nägudega ümber muusikamasina. Ainus rõõm oli, et mulle toodi uus mängukann. Karu. Ilus ja krõbisev. Noh, ise tean ju, mis sellega jooksuajal teen, ühe suutsin juba paraku ära väsitada (piinlik ka natuke, aga ise ta oli nii loid). Ühesõnaga, kuhu ma jäingi... Ahjaa, ühesõnaga, toodi mulle suur sõber ja nüüd käib mingi kammajaa, et MINA pean sellest loobuma. Kuidas palun? See ei sobi mulle mitte. See karu on minu-minu-minu. Ma olen valmis kohtusse minema. Kujutan end juba ette advokaadirollis. Muuseas, prillid sobivad mulle, ma ükskord proovisin. Ma saan aru, et sedasorti mängukanne on lähimas ümbruses veel vaid kuus (üks varastati isegi ära, ma kuulsin!), aga selline plüüzhisõber sobib ju ainult minu maitsemeelega. Mina ei saa aru, miks allüürnikud selle minema viivad. Ma arvan, et ainult selleks, et mind õrritada. Noh, siis ma ei ütle neile, et ma juba pissisin selle karu peale. Hõ-hõ-hõ-mjäu!
Nonii, sain ühel vähemalt sabast kinni, et keegi midagigi kirja paneks, noh. Ma ei ole surnd, ausõna. Käpad ja vurrud täitsa töötavad veel.
Aga mu allüürnik sai omale uue kallima lihtsalt ja sellepärast on mul on suht võimatu teda siia kirjutama saada. Ja teised kõik ka torpedeerivad püha üritust.
Et siis uus kallim siin ühel... Nojah, eks varsti ole selle valge õuna päevad loetud. Uskuge mind. Ma juba tiba kratsisin seda pehmet asja, mis selle valge värdja ümber on, aga ikka pole ma suutnud neid tüüpe siin enda poole tagasi võita. Oeh, raske see elu.
Olgu, eks ma püüa end nähtavaks ja kuuldavaks teha, et mõni siin majas mu elust veits pikemalt kribiks.
Mjäu!
