Rõõmurull mina!

Perse, ühte ma ütlen (noh, kui te just peate teadma!): peaministri kass on läinud! Carmen Kass on läinud! Aga mina jään! Selle üle olen ilgelt õnnelik. Aga te kujutage ette, mis eile õhtul juhtus. Mina magan. Rahulikult. Tooli peal. Aii, kui mõnus oli. Nägin und kõigest heast ja paremast, mida EHK kunagi mu kodustatud kratid mulle ka toovad (ma loodan, et need nälkjad ise ka loevad minu netiahastust!)... Ja siis ronis üks krattidest arvutisse ja istus mulle lihtsalt pähe. Ennekuulmatu. Minu kassiau oli haavatud. Ma tean küll, et interneti ropendada ei tohi, aga no perset, Juuli! Nii ikka ei läe. Olin solvunud. Magasin edasi.

Biznez plan

Minuni on jõudnud kuuldused, et Stockmanni lähedal on suur meekarva kassiga plakat, mis reklaamib Friskiesi kassitoitu. Ärge küsige, kust ma seda kuulsin - ma ei avalda oma allikaid. Häh. Ajakirjanduseetikas olen proff!
Aga tegelikult - tramaivõi! Mis blondide karvade põhjendamatu eelistamine see on! Brünetid ruulivad!
Seega: hakkan ise modelliks! Kuuldavasti teenib miski nälginud näoga kass miljoneid, mis see siis ära ei ole. Eriti minusugusele! Catwalk - no problem! Keel ka nagunii juba suus!

Essential

Teate, mulle näib, et olen külmetunud! Või on see siis stress. Mida iganes. Igal juhul puges käppadesse selline paha tunne, et pitsike haljast riigiviina kuluks marjaks ära. Inspekteerisin tasakesi, et ehk saan mõnele pudelile küüned taha ajada, aga või sa siit katuse alt seda leiad...ennem tulevad Margus Hansoni portfell-kadunukest välja tornaado, maksupolitsenik ja ühe jalaga albatross.

Kobistasin tasakene siis alumisele kutile. Et hei, semu, äkki klapiks ühe? Kostis kolinat ja kabinat, tükk aega mitte piuksugi, kui siis ta kobises, et mitte kedagi pole kodus. No on tola, ma ütlen! Just sellepärast tulebki papp haarata ja kiirelt Lasnakale kütta. A missa lolliga niukest asja ajad - alumine kutt ei saanud mitte ööd ega mütsigi aru. Lõpuks ma pakkusin, et suhtleks edaspidi morses. Et kill-koll, värsket kala! Või siis alumine kutt loll.

Enivei. Mul on papiga ikka täitsa jamasti. Viimasedki allikad on kokku kuivanud ja Miisust pole kah kippu ega kõppu, kuigi ma mõtlesin välja hea äriplaani - et müüks ta Uus-Meremaale kloonlambaks. Mingi villase nartsu ikka leiaks vast, kuhu ta sisse mässida...

Tuleks ikka mingi päris oma biznessiga algust teha, kellegi peale ei saa enam loota. Vanasti olla kassidel olnud puha telesaated, tegid aga asbestisegusest piimapulbrist kompvekke ja lükkasid
lastele nigu naksti maha. Äkki peaks kah proovima? Mul siin mingi vana retsept vedeles, mõtlesin allüürnikke rahvusvahelise kassipäeva puhul üllatada... Nii...Võtke 30 g nuuskpiiritust, 30 g tärpentini ja 30 g eetrit lahustatuna 300 grammis puhtas piirituses. Kümme tilka vahendit koos teelusikatäie veega aeglaselt ära juua....

Ei tea, kas läheks peale? See oli tegelt mingi rohu retsept, mille ma leidsin ajalehest Kesklinna Sõnumid. Ma ise veel pole proovinud. Keegi rääkis, et tegelikult on see plekieemaldaja. A no põmst suva, saabki puhtaks, nii seest kui väljast. Ja kui kellegi meelest on ilgelt mõru, pandagu hulka suhkrut ja rõõsta koort. Mis ei tapa, teeb tugevamaks. Pakaa, kollid!

Oh seda kassielu

Jah, eks see lõõgastumine kulub ära küll. No teate ju isegi - need igasugu "selle nädala viimased kolmapäevad" ja miskid munavärgipühad ja... No kesse jaksab kogu aeg.
Jessas, mul hakkab nüüd esimene õõv vist tasapisi taanduma. Ma olen seda küll kogu aeg arvanud, et ega mu allüürnikud eriti normaalsed just pole, aga no see ületas juba küll kõik piirid, kui mind keset hilisõhtut põue topiti ja sinna kõrvaltrepikoja suure poisi juurde viidi, kes kunagi minuga veini kuivatada üritas. Brrrrrrrrrrrr. Esimese hooga oli mul seal ikka paanika ruudus.
No mõelge ise - miskid pottidesse topitud rohelised maltsad, mida nad preili Lilledeks kutsusid (üks neist oli minu kohale jõudmise ajaks küll ära kukkunud, ehee, aga ärgu lakkugu siis nii palju), toatäis võõraid asju-lõhnu-inimesi-kolekõva muusikat. Õudne, onju. Ei midagi tuttavat. Olgu-olgu, allüürnikud siiski olid. Ja oma armukese lõhna tundsin ma ka, kui kappi peitu pugesin (siinkohal punastan ja häbenen pisut) - oli teine miskipärast ukse otsa ripnema end sättinud. Miskis meeltesegadushoos olin vaguralt isegi naiska süles, lasin end paitada ja puha. Ja täitsa mõnna oli, kas teate ;) Ma teen seda kunagi veel, kassikas. Te võite ka proovida, ma luban.
Aga pärast... pärast olin ma juba väge täis. See oli siis, kui olin suure poisi voodi okupeerinud ja kõigi ja kõige peale hambaid ja küüsi näitasin, kõiki naksasin ja küünistasin :) Nojah, ja kui nüüd päris aus olla, sain ise kah vastu nina selle eest...

Aa, mul need allüürnikud siin vedasid ükspäev miskeid munajaid moodustisi hulgi siia koju. Pidid neid värviga mäkerdama hakkama, mida iganes see siis ka tähendama peaks. Lausa talgud pidid tegema. Aga läks vett vedama see värk neil. Paras. Phähh, võiks need hoopis akna peale sinna selle kollase radika juurde sooja sättida. Ma tean küll, et neist munajatest moodustistest väljuvad ühed kollased siutsuvad tegelased. Assa, vaat nendega oleks hea mürada. (Praegu käis mul keel ühe kõrva juurest teise juurde, hea, et te ei näinud :) )

Oeh, aga nüüd tekkis miski mõttelünk... Aga kui jälle miskit märkimisväärset meelde tuleb, eks ma palun siis kellegi abi, kes käpapärast on.
Mjäu!

Siin ma lihtsalt lõõgastun pisut... :)

Harta, halloo

Viimasest kirjas, mille Miisu mulle kusagilt Väike-Maarja avalikust internetipunktist läkitas, ütles ta, et ilma programmita ei tee midagi ära. Et programm on võtmesõna ja see tuleb ette valmistada. Noh, edasi tuli mingi segane khhhjagfdaf ning cvvvvsrrrrreahhdf, ju see kapo tal köhida aitas.. enivei, salvestasin kalli kaimu viimased read kah igaks juhuks ühte salajasse kohta ära, peale minu ei tea keegi külmutuskapi tagant krohvi kraapida..
Aga et siis programm. Mnjah. Kõlab...noh, munalt. Vat harta saundib juba märksa põrgulikumalt! Harrrrrrrrrrrrrrrta....ei, kodanik, Smaug, asja juurde! Sest misse harta mul teha on, üks-kaks-ja olemas.
Esimene punkt. Vat see peaks ikka tulema südamest. Nii et:
1. Keeldun manustamast geneetiliselt muundatud toitu. Vean kihla, et täiskasvanud kasside toit ON geneetiliselt muundatud. Kala on ka. Nii et -trääsa, kollid! Ühtlasi nõuan ka senisest ulatuslikumat inspekteerimisõigust koos summade eraldamisega peainspektorile vajaliku intstrumentaariumi soetamiseks. Kilekotid loomulikult kaasa arvatud.

Näete, essa punkt juba olemas! Polnud valus ega midagi..

2. Projekti "Igale kassile hoolduspere" elluviimine Vabariigi valitsuse poolt sel viisaastakul. Või veel parem, kui esmaspäevaks, sest et lisan selle siia Miisu palvel. Lihtsalt V-Maarjas polla teda sugugi nii kenasti vastu võetud kui ta algselt lootis..

3. Lõimuda kaimudega Shotsi vennasvabariigist üksteise tundmaõppimise ja kogemuste vahetamise eesmärgil. Noh, selle ma lisan lihtsalt reisihuvist. Ja sellepärast, et meil siin Aedvilja uulitsas on häbematult vähe päikest. Tahaks mõnusalt rannas lebotada, Gucci plätud koibade otsas....õige, raha! Lisaks eraldatagu piisavalt finatsilisi vahendeid reisi ettevalmistamiseks.

Oehhhhh. Täitsa ära keeras. Pagana raske töö ikka on see hartavärk. Lasen hoopis korraks leiba luusse, nagu ausale töömehele kohane. Harrrrrrrrrrrrrrrtavärk...harrrrrrrrr.......hrrrrrrrrrr.......rr....

Mida laamendamist, kollid!

Mis tähendab, et magama minnakse varem kui mina? Mis tähendab, et ärgatakse miski poole öö ajal ega kavatseta sentigi mulle tähelepanu pöörata? Ma olen häiritud ja marus. Kogu päev on seetõttu pahuralt möödunud. No, kui on äratus, on hommik. Kui on hommik, on söök! Nõuan-nõuan-nõuan! Aga tema ütleb mulle, et mingu ma magama, küll mõne tunni pärast saan süüa. Ise vitsutab töll samal ajal mõlema suu poolega saia ja määrib paksult veel võid ka peale. Krt, koera-, mitte kassielu. Tahan kuningakassi elu! Ah, miks ma küll ei sündinud pärsia kassina kusagil Egiptuses. Oi, kus oleks seal alles pidu... Aga nüüd - muudkui aja oma armas ninake vastu klaasi lömmi ja jõllita möödakäijaid. Oleks juba suvi, saaks alumise kutiga juttu vadistada. Mul on tunne, et meid kolib siia ühe enam: varsti võtame eluruumid üle ja puksime rõhujad välja. Kõik kassid barrikaadidele! Okei, tunnistan, et minu mässajaveri on tingitud Miisu viimaste päevade pühendunud agittööst. Uut kodu otsib, lollike. Mjäuuu!

Sant jant

Ehh, pagan....lösutasin rahulikult diivanil, selline lustakas volask nagu ma olen, eks. Poole silmaga tsekkisin arvutiekraani kah, noh et kas pornovärk ikka ruulib (www.hotpussycat.com...oooooh,tramaivõi), kui järsku meilikast karjatas, justkui oleks keegi peputpidi "Push!" nupule potsatanud. Kuid et seda mu allüürnikust kohmakat tölli polnud näha, siis langes see võimalus ära.
Punane lipuke kirja juures ei tähenda kunagi midagi head, et te teaks. Niimoodi teatati mulle näiteks, et mu plaan ennast Jordaania kuninga Adim.Shergemm.Basadoble kahesaja neljakümnenda lapeselapsena registreerida jooksis liiva. Mind ei võetud ka Jõhvi linnavolikogu liikmeks, et nagu mul oleks natuke nagu must südametunnistus...aga see selleks.
Kobisin siis monitorile lähemale, et kaeda, kesse kutsub. Ja näedkus....Miisu oli altlinnast kirja saatnud. Igavene kuradi šaakal! Aga kui mina tahtsin mingi kaks milli nelisada tuhhi vältimatuteks kuludeks laenata, kus see kõrgel kohal olev sõber siis oli, ahh??? Tra, Merko aktsia on selle ajaga sada korda tõusnud!!!
Igatahes nüüd olla tal vesi ahjus. Hommikul tõmmatud puhvetis konjakisaajate nimekirjast maha ja lõunaks oli krõška. "Kerjakott selga ja jalahoopidega uksest välja," nuuksus mu triibuline kirjasõber. "Villu lubas mulle Luualt libarebased kaela saata, kui mu koonu kusagilt vilkumas näeb."
Mnjahh. Eks ta ole. Kord käsi kullas, siis jällegi tagument teadagi kus. Jumal tänatud, et mul on jätkunud tervet talupojamõistust mitte mõne kaunilt kaarja ukse vahelt sisse pugeda, olgu sealsed lõhnad kuitahes magusad. Siin on ikka kindel linn ja varjupaik, kui nüüd puhta piibellikult iniseda.
Toksisin Miisule moepärast siis mingi vastuse. Et tead, kulla kaim, mul siin allüürnikud ja endalgi kitsas. Et koligu linnast välja, maal elamine on hoopis teine tera, rotid kappavad ringi, ise suured nagu hobused...saab kõhu täis ja linnavurledelegi mõne kodusküpsetatud pala läkitada.

Sant jant igal juhul.

Mu salarõõmud

Oi, ja siis ükspäev käis see ilge eit jälle meil. Noh, kui nüüd tegelt üdini aus olla, on see siin (aja)kirjanduslik liialdus, ei ole ta midagi ilge. Vähe sellest, et ta mu allüürnikele kallis ja armas on, ta hakkab mullegi järjest rohkem meeldima. Enne ma ainult küünistasin ja naksasin teda, aga nüüd olen ma teda paar korda hellalt juba niisama käpaga katsumas käind, täitsa kabe tükk ;) Praegu teen talle selliseid vaikseid-arglikke lähenemiskatseid, aga küll ma talle varsti äkitselt sülle ka poen. Ja vaat siis... Kurr-nurr :)
Aga seekord käis see naiska mu haiget allüürnikku värske ja enam mitte nii väga värske ajakirjandusega varustamas, ta suitsuvarusid täiendamas ja mis peamine – tõi süüa! No tehakse ikka häid inimesi! Assaa, kui ma need vabad kartulid oma kopsikusse sain, kus siis läks madinaks. Laheeee, udjasin seda mõnusalt rasvast kartulit käpaga mööda tuba ringi, aga kus lendas hästi! Noh, üks kadus küll kuhugi ära ka, aga sest pole midagi, eks need majapidamistöödega tegelejad millaski jaanipäeva või jõulu ajal leiavad selle kuivanud krõnksu kuskilt kapi või lavatsi alt üles. Aga mis mul sellest, peaasi, et mul lahe on.
Ja teate, ma soetasin omale armukese!!! Tuli koos selle naiskaga. Kasuka värv sobib meil ülivägahästi. No tiba selline elutu ta ju on..., aga tegelt on see hea – ei hakka vähemalt rapsima ja kilkama, kui ma tal peal istun, lösutan ja aelen. Ja siis oli mu armukesel kaasas veel üks mõnus pikk sinine sall, millesse ma end malbelt mässisin. Pagan, see värv sobib mulle ikka megahästi. Hmm, käiks kuskil salongis ja laseks end selliseks värvida, no et saabunud kevade puhul või nii... Peab sügavalt selle üle järele mõtlema. See tõbine töll siin majas üritas pilti ka teha, aga ega tal see eriti õnnestunud, sest ma sain talle JÄLLE näkku panna. Nimelt putkasin ma sealt pildi tegemise hetkel minema. Paras talle, mis ta siis jokutab nii kaua ja fotografeerib igasugu mõttetuid kilpkonni, kes telehvoonis ruumi raiskavad :p

Juunioreine ruulib

No, hea töll on ikka küll see peremees. No, selge see, et kui mul on valida juunioreine ja mingi äkase Whiskasi vahel, siis pole see mingi valik: juunioreine ruulib. Ta üritas ennist mulle mingit blääblää-täiskvasanud-kassi mödi nina alla pista. Phäh, mõtleks! No, ma selle asemel segasin tal mingi lääge armudraama vaatamist ja raputasin kõik oma higi ja vaevaga päeva jooksul lahti pressitud karvad talle sülle. Sähku!
Ja kui ta minust vähegi hooliks, raputaks ta põrandale rohkem krõbisevaid toiduainekilesid. Napilt oleks ma maha maganud kohukese krõbiseva roosa ümbrispaberi. Ai, ära pätsasin! Krõp-krõp-krõp... Ma loodan, et tal on närvid piisavalt läbi. Krõp-krõp-krõp! Kui ma kusagilt veel sigaretipaki kile ka saaksin, siis oleksin seitsmendas taevas. Juuhhuuu! Elu on ilus. :)

Ta algas SIISKI..

Kõhvitsen ennast siin parasjagu ühest, khmm-khmm, kohast, kui järsku...lambivärk, kurat ja põrgu, see on SEE! Mina ja mu lugupeetud nina tunneme grillvorsti lõhna teatavasti ära ka siis, kui see veel nelja jala peal aedikus ringi ruigab.
Tsekkisin ära, et SEE on vasakul. Ja oligi!!!! Vaid mõned loetud meetrid eemal topib üks siniste dressikatega lontrus värket grillvärki oma rasvaste lõugade vahele..on plastmasstoolid koos grillmasinaga õue vedanud ja sussutab seal nüüd, endal hambad irevil.
Et siis grillihooaeg? Aga kassile, mis jääb? Ma riputagu hambad varna vä?
Pagana pekikotid! Näh, nüüd kukkus tal vorst istumise alla....aga kussa sellega, võtab üles, limpsib üle ja lõnksab alla.
Täitsa süda läheb pahaks. Grillihooaja algust tuleb ikka nautida, NAUTIDA, nagu ütleb köögijumal Kose. A või seesugused midagi Kosest teavad! Kui juba siuke kena, igatepidi lugupeetud käpaline, kodanik Smaug jääb kahe silma vahele....
Hea vähemalt, et need töllmokad dressikaid maha ei visanud ja bikiinivooruga algust ei teinud... muidu oleks ikka täitsa pimedaks löönud.
Lähen parem ja vaatan telekast seda saksa filmi prillidega tiinekast ja mingist plikast. Liebe ja Gewerkschaften, räägivad nad; armastus ja ametiühingud. Õige mõte! Hakkaks kah ametiühingusse...saaks sambakarnevali ja streikida. Kogu kollektiiviga, vat see oleks moens. Mitte et ma muidu ei lösutaks, aga noh siis oleks see nagu ...ühiskondlikel eesmärkidel. Ikka selle nimel, mida usun ma ise ja usuvad mu kaasvõtlejad, ütleks Ken-Marti Vaher.

Ehh..aga kesse kassi ametiühingusse kutsub. Oleks Buratiinode oma, siis veel äkki joppaks, tõmbaks puuninaga tyybil kuldrahad üle kõrvade ja puha...

Elu ikka nöögib igal sammul.

Aitab naljast!

Mul on siiralt kõrini sellest, et kõik mingeid netipäevikuid peavad. See tähendab, ma otsustasin ise kanal sabasulgedest haarata ja kõik päevaraamatud plassiks lüüa. Seda enam, et kevad on tulekul. Hetkel näiteks naudin seda, et minu korteri aknast vahib sisse suur kollane radiaator, mille käs on lihtsalt maailma mõnusaim lesida. No, mis siis, et inimesed seda päikeseks kutsuvad. Ei koti!
Aaargh, no mitte kui midagi ei viitsi teha. See tõhk seal teises toas ei viitsi niikuinii must välja teha, ma piinan siis arvutit nii kaua... Huvitav, kus see tõhk need pildid kõik minust on pannud. Hmm, otsin üles ja riputan end internetti.